Tuesday, April 16, 2013

Osariik ja linn ja kool ja läheduses asuvad kohad

Elama hakkan siis Pennsylvania osariigis. Teistest osariikidest jääb lõunasse Maryland, põhja New Yorgi osariik, läände Ohio ja idasse New Jersey. Ja väga-väga lähedal on ka Kanada. USA osariikidest suuruselt 33s. Elanikke kogu osariigi peale ligi 13 miljonit. Ja suurim linn Philadelphia, mis kogu USA peale suuruselt viies.

Täpsemalt asun siis elama Ellwood City'sse, kus 2010 aasta seisuga elas 7,921 inimest. Ehk isegi väiksema inimeste arvuga, kui Kuressaare. Ka linn ise on peaaegu, et poole väiksem. Internetist pole peaaegu, et mitte ühtegi pilti suutnud leida, aga nii palju, kui olen perelt pilte saanud, tundub väga armas pisike linn olevat :) Üritan need mingi aeg ehk siia ka lisada.

Koolis hakkan käima Riverside High School'is. Õpilaste arv ei pidanud olema väga suur, sest linnas on ka teine high school ning seega on õpilased kahe kooli vahel ära jagunenud. Aga pidavat olema õpilasi umbes 400 ringis.

Rohkem on ehk rääkida linnast nimega Pittsburgh, mis on Pennsylvania osariigi suuruselt teine linn ja asub 40 minuti kaugusel Ellwood City'st. Nii palju, kui ma oma pere jutust olen aru saanud, siis seal käivad nad tõsiselt väga tihti ning see on juba vägagi arvestatav USA suurlinn. Kuna Ellwood Citys pole palju kohti kus käia, siis pole see mingi probleem, kuna too linn on lihtsalt nii lähedal.

Pittsburghis on siis 307,484 elanikku, mis tegelikult jällegi ei tundu väga suur arv olevat, aga siiski. USA linnade peale kokku on see suuruselt 62ne. Linnas on 27 pilvelõhkujat ning on teatud kui ''the City of bridges''. Kogu linna peale kokku on 446 silda!!! Üldiselt, nagu ma olen aru saanud, siis pöörleb kogu linna elu erinevate ettevõtete ümber.

Ellwood City'le on päris lähedal mitmed suurlinnad. Näiteks New York ja Chicago on 6h autosõidu kaugusel ja Washington 4h kaugusel. Kanada piir on samuti 4h autosõidu kaugusel :)


Nagu näha, siis osariik asub täiesti USA põhjaosas.





           
Pittsburgh 










Esimene postitus ehk kuidas ma olen siiamaani jõudnud

Hei :)

Kõige pealt mainiks ära, et see postituse kirjutamist alustasin juba väga-väga ammu, enne pere ja asukoha jms teadasaamist, aga kuna ma lihtsalt ei viitsi selles postituses enam nii palju muudatusi teha, siis kirjutan perest juba ehk järgmises.

Okei, mul pole õrna aimugi, kuidas peaks ühte blogi alustama,  aga ma üritan sellega kuidagi hakkama saada :D Igaljuhul olen ma Saaremaalt pärit 16 aastane tüdruk, kes on saanud võimaluse veeta 2013. aastal üks semester USA's. Praegu tean ma selle kohta rohkem vaid seda, et elama hakkan kusagil Northeast'is ning igapäev on võimalus, et saan midagi rohkemat teada, mida ei suuda ma ilmselgelt ära oodata.

Aga muidugi on olnud siiani jõudmiseks väga pikk tee. Juba sellest saati, kui käisin 6. klassis üritas mu ema panna mulle pähe mõtet minekust vahetusõpilaseks, siis oli mu vastus täiesti kindel ei. Ma ei tahtnud isegi mõelda sellele, et peaksin elama kusagil mujal, ilma oma sõprade ning pereta, aga mida aeg edasi seda rohkem hakkasin ma siiski ka ise selle peale mõtlema. Kui 7. klassi algul koos sõbrannaga ühe tüdruku blogi leidsime, kes tol hetkel USAs vahetusõpilane oli, siis peale seda muutus see mõte juba päris reaalseks. Rääkisin sellest kohe emale, kes oli vägagi vaimustuses, et lõpuks olin otsustanud siiski seda tõsisemalt võtma hakata. Niisiis peale seda tuligi vaid oodata ära aeg, millal oleks õige saata avaldusankeet.

Esialgse ankeedi saatsin vist lõpuks ära 2012 suve keskel, lisaks pidi saatma selleks, et valimispäevale saada, postiga ka paar teist asja, ning siis jäigi oodata vaid kutset. Esimese kõne YFUst sain augusti lõpus ning leppisime kokku, et osalen valimispäeval septembri algul. Pärast kõnet oli esimest korda tunne, et issand, ma tõesti hakkangi seda rada läbima, ma tõesti võingi olla järgmine aasta samal ajal teiselpool maakera.

Nii, valimispäevast nii palju, et ilmselt on see asi, mida kõige rohkem alguses kardetakse. Täiesti ilma põhjuseta. Nagu päris tõsiselt. See on väga-väga vaba ning karta ei ole absoluutselt mitte midagi. Inimesed on sõbralikud ning süüa on palju ehk kõik super! Valimispäev ise koosneb erinevatest mängudest, olukordade lahendamisest, mis vahetusaastal ette võivad tulla, YFUkad, skes valimispäeva läbi viivad, räägivad enda kogemustest ning kõige lõpuks on veel vestlus sinu ja paari vanema YFU vabatahtliku vahel, kus uuritakse lähemalt miks tahad minna jne. Igatahes olles valimispäeva läbinud, leidsin paari päeva pärast maililt kirja, et olen selle edukalt läbinud ning nüüd ongi vaid teha leping ja minek kindel!

Lepingu pidin ära tegema nii kiiresti kui võimalik, kuigi oli alles september ning aega peaks olema kohutavalt palju. Nii palju, kui ma aru sain, siis sel aastal oli esimest korda nii, et septembri lõpuks oli USAsse tahtjaid juba nii palju, et kohtadest tuli puudu. Isegi valimispäeval alles räägiti, et teil aega on otsustada ja vaadata, et üldiselt USAsse on alati kohti üle ja enamus lepinguid tehakse alles kevadel. Aga nohjah, see aasta päris nii ei läinud, kuna tahtjaid oli palju ning kohti pidi USAst juurde küsima. Ehk kõik, kes peaks plaanima vahetusõpilaseks minekut, mida varem hakkate asju ajama, seda parem on teile ning seda kindlam on minek!!!

Umbes kuu peale lepingu tegemist ootas ees keeletest, mida tegime YFU kontoris vist viiekesi, üks kes on minemas Uus-Meremaale ja Austraaliasse ning ülejäänud kõik usakad ehk oli väga hea võimalus kohtuda ka teistega, keda ootab ees täpselt sama riik mis mindki. Samal päeval toimus ka sponsorkoolitus, kus sellega juba tegelenud ja raha kokku saanud VÕPid enda kogemusest rääkisid.

Ja kui kõik see läbitud, ongi vaid vaja raha kokku saada ning oodata uudiseid juba USA kohta :)